Vancouver Canucks vs Colorado Avalanche

Jep! Lõpuks jõudsin hokit vaatama! Maksin terve varanduse pileti eest, aga võib vist öelda, et see oli ka seda väärt. Minu kokkupuuted hokiga pole väga tihedad olnud. Enamasti olen näinud olümpia finaalmänge, sest kodus on telekas olümpia ajal niikuinii spordi peal (tegelikult on see nii kogu aeg, aga siis ma eriti ei pööra sellele tähelepanu). Iss luges mulle enne Kanadasse tulekut sõnad peale, et ma pean kindlasti hokit vaatama minema! Nüüd saigi see tehtud. Olen õnnelik, et juhtusin nägema just Canucksi mängu, sest nad pidid Kanada üks parimaid olema.
Jõudsin Rogers Arenale ca tund varem ning sain väljas oodata, kuni väravad avati. Peaaegu et kõigil (mina olin üks vähestest eranditest) oli seljas Canucksi fännisärk. Sisse saades uudistasin natuke ringi ning seejärel läksin otsisin oma istekoha üles; mulle tundus, et oli täitsa hea koht. Esmalt tulid siis mängijad jääle sooja tegema: kes venitas, kes harjutas väravaid jne. Seejärel lauldi hümne, esmalt USA ja siis Kanada. Siis läks mänguks! Platsil on korraga kummalgi võistkonnal viis mängijat ja väravavaht. Pidevalt toimuvad mängijate vahetused, kuid need on nii sujuvad, et mäng ei peatu kordagi sel ajal. Muidu igasugusi pause ja seisakud oli palju. Kokku on mängus 3 perioodi, igaüks 20 minutit. Kuid kokku kestis mäng kolm tundi! Inimesed elasid kõvahäälselt mängijatele kaasa. Suurel ekraanil näidati pauside ajal pealtvaatajaid. Naljakas oli näha, kuidas keegi siis reageerib sellele. Isegi ma sattusin korraks suurele ekraanile :D

Vaikus enne tormi

Venitusharjutused

Väike laul

Kaklus

Natuke rahvast

Korralikud kolksud käisid, kui mängijad vastu plastikust piirdeid põrkasid. Kokku murdus mängu ajal vist 6-8 hokikeppi, samuti lendas vahepeal kiivreid. Nägin ka kaklust. See oli kuidagi nii imelik..rahvas ootas seda hetke ja rusikamängule elati kaasa. Alguses seisid kohtunikud niisama, justkui ootasid, et teatud arv lööke saaks täis ning siis mindi meestele vahele. Esimene periood oligi kõige põnevam, sest siis löödi ka värav! Canucksi poolt. Kahjuks jäi see mängu ainsaks, kuigi võimalusi oli üpris palju. Vahepeal tehti pealtvaatajate poolt laineid, kuid kui mäng põnevaks läks, unustati see peagi.

Rahvast oli vääääga palju, kuid kõik olid omavahel sõbralikud. Vähemalt ma küll ei näinud fännide vahelist sõimamist või rüselusi. Samas ega ma eriti Avalanche´i fänne ei kohanud ka. Enne uue perioodi algust tundus mulle alati, et olen kuhugi kiirsöögikohta sattunud. Kes järas burgerit, kes oli endale kopsaka prae ostnud. Osad tulid popcorniga, kartulikrõpsudega. See oli minu jaoks imelik..

Aga mul on nii hea meel, et jõudsin hokit vaatama! Tagasitulles saan papsile hokimängude ajal seltskonda pakkuda :)

27. märts

Eile oli täitsa vahva päevake. Hommikul sain ühes kohvikus Stephanie´i sõbranna Sarah´ga kokku. Kohvitasime ja ajasime juttu. Ta on pärit Egiptusest, kuid on juba 20 aastat Kanadas elanud. Vancouveris on ta 3 aastat olnud, enne seda elas Torontos. Eile sadas vahepeal ka natuke vihma ning mõlemad meenutasime/naerisme, kuidas alguses kogu aeg vihmavarjuga ringi käisime, kuid nüüd ei lase me end vihmast häirida. Põhimõtteliselt saab tänavapildist aru, kes on kohalikud ja kes mitte. Kohalikud võtavad vihmavarju heal juhul vaid väga tugeva vihmaga välja.

kortermaja :)

Vancouveri Ahhaa keskus (Science World)

Pärast jalutasin linna peal ning võtsin suuna kesklinna, et Vancouveri kunstimuuseumi külastada. Nimelt teisipäeviti alates kella viiest õhtul on sissepääs annetuste põhjal, muidu maksab pilet 17.50, mis on minu meelest natuke liiga palju. Näitus oli täitsa huvitav. Mõnda teost jäin ikka tükiks ajaks vaatama. Samas jäi muuseum alla Toronto kunstimuuseumile, mis jättis mulle väga sügava mulje. 

Kohvikus olles juhtus selline vahva asi. Rääkisme Sarah´ga juttu ning järsku tuli üks vanem naine meie juurde ja küsis mu käest, et mis aktsent mul on, et kas Rootsi? Selgitasin siis talle, et olen Eestist. Siis uuris ta ka, et mis ma teen siin ja millised on mu plaanid ning kas otsin tööd. Tal pidid Rootsis sugulased olema, kes hetkel mööda Euroopat ringi reisivad ning ilmselt seetõttu tundus talle mu lugu sümpaatsena. Järsku võttis ta rahakotist oma poja visiitkaarti ja ütles, et ma talle kirjutaksin, et ehk on tal mulle tööd pakkuda. Tuli välja, et ta poeg on ühe supervinge šokolaadipoodide keti omanik. Olin tema ühte poodi jõulude ajal Torontos sattunud ning olin justkui paradiisis. Firma kodukas: http://rockychoc.com/

Samuti lisas ta, et ma mainiksin, et olin temaga kohvikus tutvunud. Ta tahtis pojale kohe helistada, kuid siis meenus talle, et ta pidi Californias olema.

Võtsingi siis täna visiitkaarti välja ja kirjutasin Brianile. Millegi pärast arvasin, et ilmselt ta ei pruugigi mu kirjale vastata..firma omanik ja kindlasti miljon asja käsil. Üllatusena tuli vastus ca 5 minuti jooksul ning ta uuris, et missugune viisa mul on ja kui kaua kestab jne. Vahetasime kirju ning nüüd jäin ootama, et kas tal õnnestub midagi leida :) 

Igastahes väga vahva! Kuidagi väga huvitavad juhtumused on minu teele sattunud kogu siinoldud aja jooksul..

Seawalk

Kiusan teid ilusate piltidega! Käisin eelmine nädal mööda mere äärt jalutamas. Raja nimeks on Seawalk ja kulgeb vääääga pikalt mööda rannikut. Vahepeale jäid mitmed pargid ja rannad. Mõnusalt päikseline ilm oli, kuid puhus ka salakaval kevadine tuuleke ning järgmisel päeval sain korralikult nuusata.

Minu teekonna alguspunkt.

Ja peaaegu tagasi alguses.

Kolmapäeval lähen sünnipäeva tähistama. Seda siis hokimänguga. Ootan juba põnevusega..Vancouver Canucks vs Colorado Avalanche!

Kevadekuulutaja

Ja kevad ongi käes! Sellega seoses meenus, et kuulsin eelmine nädal kevadekuulutaja- muruniiduki häält. Üldiselt on siia jõudmisest alates mul kevade tunne olnud, sest siin on juba täitsa roheline, lilled õitsevad ning olen juba ka puudel rohelisi punge näinud. Samas pole õhutemperatuur väga soojaks läinud. Enamasti on 6 ja 10 plusskraadi vahel. Võrreldes temperatuuridega, mis eelmisel ja sellel nädalal Torontos on (nii 22 kuni 26 plusskraadi), on seda ikka väga vähe. Ma käin siin veel usinasti talvejope ja -saabastega ringi :) Samas vihmasajud on vähemaks jäänud, mis mulle sobib!

Templis käik

Pühapäeval sattusin Buddha templisse, mis osutus väga huvitavaks kogemuseks. Pere, kelle külalistemajas ma elutsen on Hiinast pärit ja Buddha usku. Juba eelmise nädala alguses Sophie uuris, kas ma tahaksin nendega templisse kaasa minna, et seal pakutakse väga head toitu. Mina olin muidugi kahe käega poolt, sest Buddha templisse pole ma veel ennem sattunud. Pühapäeval võtsimegi siis teekonna ette, mis oli ca 15 minutit autosõitu. Templi kõrval oli suur parkla, mis oli korralikult autosid täis. Nimelt oli terve eelmine nädal mingisugune tähtis püha nendele ja seetõttu ka siis rohkem rahvast templis (nagu meil jõulude ajal kirikutes). Templi sisemuses oli suur plats, mille keskel oli siis suur Buddha kuju. Soovijad said endale viiruki võtta ja siis Buddhaga juttu ajada. Tegin ka mina seda. Jutud aetud, läkisme suurde söögisaali, kus kõlasid hiinakeelsed laulusõnad ja lõhnas maitsvate söökide järgi. Istusime laua äärde ning hakkasime mingisugust palvuse moodi asja laulma. Mina rohkem muidugi kuulasin ja üritasin aru saada, kus laulu järg on. Samal ajal käisid vabatahtlikud ringi ja panid igale taldrikule erinevaid sööke (mul oli taldrikul lõpuks riis, mingisugune köögiviljahautis, tofupraad, brokoli ja mingi teise asja segu, riisikook vms (soolane) ning midagi oli vist veel), pärast sai veel suppi ja mangopudingut. Kui meie laulmise lõpetasime, siis algas soolo osa, mida üks nunn siis laulis. Laulud lauldud, tänasime Buddhat ja  hakkasime sööma. Hea, et ma Torontos olin pulkadega söömise suhteliselt selgeks saanud, sest nüüd oli hea praktika. Lisaks tavalistele söökidele, sõin ka suppi pulkadega ja mangopudingut ka (see oli küll rohkem tarretise moodi). Vääääga põnev oli, aga hakkama sain. Pärast söömist olime veel natuke aega platsi juures ja jõime pühavett, puuviljateed ning rääkisime juttu. Ning siis koju tagasi. Tempel pidi iga päev avatud olema ja samuti pakuvad nad süüa iga päev. Päris hea! Ma muidugi ei tea, kui suured on nn "koguduse" liikmete igakuised annetused. Samas keegi kusagil ukse peal ei seisud ja nimesid kirja ei pannud. 

Vahelduseks ka natuke päikest..

Mõtlesin vahepeal, et vihm ei saagi otsa. Aga õnneks eile sai ja suundusin kiirelt kesklinna avastama. Kuigi päris vihmata mu päev ei möödunud, siis väga vahva oli see siiski. Muidu vihma peaks sadama kuni järgmise nädala lõpuni ja siis tuleb vast kuivem periood. Eks ma üritan ka vihmaste päevadega väljas käia, kuigi vahel on see keeruline. Nimelt mu vihmavari pole kõige teravam pliiats ning näen alati kurja vaeva, et see pahupidi ei läheks või minema ei lendaks.

Ahjaa.. avastasin ka, et siin on jänesed täiesti tavalised elanikud. Esimene kord kui ühte jänest muru peal jooksmas nägin, mõtlesin, et kellelgi on jänes lahti pääsenud. Kuid üsna peagi nägin järgmises aias kahte jänest kapsamas. Kuid siinsed jänkud on sellised väiksed ja armasad, et neid võib täiesti vabalt pidada toajänesteks. Paar päeva tagasi sain ka naerda ühe eluka üle. Läksin vihmaga poodi ja nägin ühte jänkut isukalt muru söömas, ise oli täiesti läbimärg. Kui poest tagasi tulin, mis võis olla nii 40-50 minuti pärast, oli ta ikka veel seal ja ikka veel sõi. Pidi ikka näljane olema!

Pilte minu avastusretkelt siis:

Stanley Park

Päris suured puud on olnud..

Beaver Lake

Kesklinna jõudes seadsin kohe sammud Stanley pargi poole, sest tahtsin seda kindlasti näha. Suurem osa pargist on selline mõnus parkmets. Vahva oli seigelda mööda rajakesi. Palju jäi veel ka nägemata, kuid eks mul aega on veel tagasi minna. Park on siis 404,9 hektari suurune ning avati juba 1888. aastal. Väidetavalt külastab seda parki iga aasta 8 miljonit inimest! Puuliikidest leidub hiigel-elupuid (mis on siin tõesti hiiglaslikud!), Sieboldi tsuugasid, sitka kuuski, ebatsuugasid.

The Terra Nova

Läksin jalutama. Sattusin täiesti uskumatule rajale! Täiesti juhuslikult! Mööda jõge, mis eraldab Vancouverit Richmondist, kulgeb mõnus sporditee, mis viib The Terra Nova looduskaitsealale. Väga mõnus jalutuskäik oli ja lähen sinna kindlasti tagasi. Mõtted läksid jalgratta muretsemisele, aga eks paistab, kas selle mõtte ellu suudan viia. Õhk oli super värske ja natuke selline jäine ka. Eemal paistvad mäed tundusid juskui käega katsutavad, kuid samas nii kaugel. Tinglikult võib öelda, et nägin Vaikse ookeani ära. Kuid tegelt oli see vaid laht, mis eraldab Vancouveri saart ja maismaad. Aga peaaegu, sest laht on ju ühenduses ookeaniga :)

:)

Richmond Olympic Oval (Vancouveri olümpial kasutati seda kiiruisutamisrada)

Hundinuiad ja eemalt paistab Vancouveri saar

Esimene avastusretk

..algas keeruliselt. Mul muidugi polnud ühtegi Vancouveri kaarti kaasas. Richmondi Vancouverist eraldab jõgi ning see tähendab, et on vaja üle jõe saada. Aga siin läheb mitu head silda, osad saarele, kus asub lennujaam ja osad siis Vancouveri poole. Korralik sigrimigri! Kuna alguses mul väga suunataju polnud, siis suundusin muidugi lennujaama saarele. Õnneks taipasin seda enne otsapidi lennujaama jõudmist ja pöörasin ringi. Siis valisin eemalt silla välja, mis tundus õiges suunas minevat. Sellel polnud aga jalakäijate rada..tore! Kõndisin veel ja leidsin veel ühe silla, millel oli ka jalakäijate rada. Sild oli justkui lõputu..kõndisin ja kõndisin. Väga meeldiv sillaületus just polnud, sest liilklus oli üsna tihe, kuid vaade see-eest super! Kui sillaga olin ühelpool, olingi jõudnud Vancouverisse. Suundusin peatänavalt väiksematele tänavatele ning mind ootas üllatavalt ees vaikus ja rohelisus. Muideks, olen näinud võililli, lumikellukesi ja nartsisse õitsemas. Kevad on siin! :) Muru on ka roheline. Vaid lehtpuud pole veel lehtedes. Tävavapilt on võrreldes Torontoga väga erinev. Siin on majad väga suured..justkui Ihastes oleksin ringi jalutanud. Ja mulle tundub, et terve linn on selline. Ja tänavatel ja aedades on palju puid, suuri puid :D Kui Torontos pidi vaeva nägema, et mõni mäeke leida, siis siin palju otsida pole vaja. Mitu päris korralikku Jakobi mäge jäi mu teele. Täitsa kesklinna ma oma rännakutega seekord ei jõudnud, sest väljas hakkas pimedamaks minema ja ma ei tahnud väga pimedas tagasi jõuda. 

Päääris ilus vaade!

Tagasitee võtsin ette Skytrainiga, mis on põhimõtteliselt nagu metroo, aga teatud vahemaad sõidab see mitte maa all, vaid kõrgel õhus. Tagasitee oli väga kiire..vb 10 minutit. Imekombel suutsin ilma eksimata tagasi koju jõuda.

Skytrain

Uued tuuled

Olen nüüd juba paar päeva läänerannikuga tutvust teinud ja paras aeg esmamuljed kirja panna. Saabusin Vancouverisse 6. märtsil kell 15.05 kohaliku aja järgi (ajavahe Torontoga on 3 tundi ja Eestiga 10 tundi) ehk siis tund aega hiljem lubatust. Esmalt hilines lennuk ca pool tundi ja kui kõik reisijad lennukis olid, hakati mingeid inimesi veel otsima..Lend oli tüütu, viis tundi pikk ja mul oli keskmine koht. Sisustasin aega magamise ja  filmide vaatamisega (juhtusin neid ka samal ajal tegema :D). Ahjaa..üks vahva seik ka.. Kui esmaspäeval Librettos lõunal käisin, siis Derek uuris, et mis lennufirmaga lendan. Kui vastasin, et Air Canadaga, siis ta ütles, et sa näed mind! Ma tol hetkel ei saanud midagi aru, aga ma tõesti nägin teda :) Nimelt see ohtutuse ja lennuki tutvustuse jutt, mida iga lennu alguses räägitakse, tuli seal telekast ja Derek oli seal videos! Ma hakkasin omaette naerma.. nii vahva üllatus oli! :)

Kui lennuk maandus Vancouveris, siis esimesena nägin eemal paistvaid mägesid, mis olid lihtsalt vaimustavad! Ja päike paistis ka mõnusalt. Nüüd elutsen ühes kodumajutuse või puhkemaja tüüpi majas, mida peavad toredad hiinlastest abielupaar (James ja Sophie). Nad tulid isegi mulle lennujaama vastu. Elukoht asub tegelikult Vancouverist natuke väljas, ühes Vancouveri eeslinnas Richmondis. Vancouveri kesklinna on umbes 9-10 km. Koha broneerimine oli samuti väga lõbus. Sain Amy (Toronto elukoha manager) käest selle koha meiliaadressi ja mina muidugi kirjutasin alles pühapäeval ja uurisin, et kas neil vaba tuba on. Vastus tuli aga hiina keeles :D Võtsin siis google translate´i appi ja sain teada, et neil on küll vaba tuba.. Vastasin kirjale inglise keeles ja uus vastus tuli taaskord hiina keeles. Paari kirja pärast küsis Sophie kas ma räägin hiina või inglise keelt (mis tundus mulle väga veider küsimus, sest ma olin kõik oma kirjad ju inglise keeles kirjutanud). Igastahes ta millegi pärast arvas, et ma oskan kas hiina keelt, või mul on hiinlasest sõber. Kohale jõudes saime kõik selle üle naerda. Nii James kui ka Sophie räägivad mõlemad hästi inglise keelt. Puhkemaja on samuti väga korralik ja selline armas ning mitte väga suur. Teisipäeva õhtul olin korralikult väsinud, pikk lend ja ajavahe andsid vist tunda, mistõttu suundusin üsna varakult magama.

Head aega, Toronto!

..ehk siis minu tegemistest enne Vancouverisse minekut. Nii nagu arvasin, möödus aeg väga kiirelt ning ma pole vist kunagi nii viimasel hetkel asju pakkinud ja endale elamist otsinud. Suurem osa ajast möödus küll tööl olles, kuid oli ka helgemaid hetki. Eelmine neljapäev läksime Sashaga pärast tööd õhtusöögile restorani Ortolon. Kuna Sasha läks nädalavahetuseks linnast ära, siis oli hea põhjus enne mu minekut üheskoos mõnusat aega veeta. Toit oli lihtsalt uskumatult hea! 

Paar stiilinäidet..

Laupäeva oli mu viimane tööpäev. Kuidagi imelik oli olla. Chef tõi mulle hommikul mustikamuffini ja kohvi viimase tööpäeva puhul :) aeg läks väga kiirelt ning ei saanud arugi, kui oli juba vahetuse lõpp. Chef oli juba eelnevalt ähvardanud, et ta ei kirjuta mind välja (vahetuse algus ja lõpp fikseeritakse arvutis ja seda saavad ainult chef ja managerid teha). Alguses rääksin kokkadega juttu ja tegime niisama nalja. Lõpuks läksin Krisile appi basiiliku lehti noppima ja siis chef vaatas, et peab mu ikka välja kirjutama, muidu hakkan veel uuesti tööle. Kuna teadsin, et näen kõiki veel õhtusel peol, siis väga kurb polnudki minna. Enne minekut sain ka kingitused, mis oli mulle suureks üllatuseks. Sain Kanada vanima firma The Bay kampsuni ja ühe teise Kanada firma Roots tumepunase käekoti. Mõlemad on täpselt minu stiili ka :) Veel sain võtmehoidja, mille küljes on erinevad Kanada sümbolid ja Toronto külmkapimagneti. Kõige vahvam oli aga kaart.. kui selle avasin, siis hakkas see karjuma: please don´t goooooo ja nii hästi mitu korda :D Nagu liiga hea! Koju jalutades tahtsin lugeda, mis kaarti sisse kõik kirja oli pandud..kuid sain ainult külje pealt piiluda, sest muidu oleksid inimesed vist väga imelikult vaadanud, kui kaart oleks terve tee karjunud. Edasine laupäeva plaan nägi ette, lähme Stephanie ja Sarah´ga õhtusöögile ja pärast Crooked Stari, kus meiega siis ka teised töökaaslased ühinevad. Läksime sööma Enoteca Sociale´i, mis kuulub samuti meie restorani omanikule. Tegemist oli väga tsilli kohaga ja neil oli vääääga suur veinivalik. Samuti teevad nad kohapeal näiteks kõik juustud. Sõime imemaitsvaid roogasid ja proovisime väga häid veine. Ja siis juba edasi peole. Crooked Star oli täiesti ülerahvastatud, kuid Stephaniel õnnestus kuidagi meile laud saada, kuhu ümber me siis koondusime. Minu rõõmuks tulid väga paljud inimesed kohale :) Ja nalja sai korralikult. Ühel hetkel saabus Christian peole..ta oli just pulmast tulnud ja juba parajalt purjus. Igastahes hakkas ta baaripuki peal tantsima :D Õhtu jooksul sai pääääris mitu õlut joodud ja pääääris mitu shotti tehtud, sest igaüks soovis mulle joogi välja teha. Pärast baari sulgemist suundusime edasi Lakeview restorani, mis on 24 tundi lahti ja tuntud oma burgerite poolest. Kuna sinna oli sissepääsul järjekord, mis ulatus välja, siis osad suundusid koju, kuid mina ja teised "tugevad" ootasime ja saime lõpuks laua, et endale siis burgerid välja valida. Koju jõudsin viie paiku. Korralik! Pühapäeval ärkasin enne lõunat ja minu üllatuseks tundsin end ehk liigagi hästi. 

Stephanie, Kertu, Sarah Enoteca Sociale´is :)

Esmaspäeval hakkasin siis viimaks asju pakkima. Õnneks olid seekord kõik mu asjad ühes ruumis ja ei pidanud mööda maja ringi jooksma. Läksin ka töö juurde viimasele einele, mis ostutus päris pikaks, sest kui olin söönud, siis ühinesid minuga Sarah, Candice ja Jason. Jätsin kõigiga hüvasti..meeleolu oli juba nukker. Kuid siis tuli kellelgi mõte, et pärast tööd ju võiks veel viimased joogid teha. Läksingi siis koju, et viimased asjad pakkida ning siis tagasi töö juurde, kus ootasin natuke, et Stephanie lõpetaks ja taaskord Crooked Star. Seekord olime väga viisakad. Teisipäeva hommik osutus vääääga kiireks.. Ja suvel juba tagasi siis! :)