Mägironija

Selle nädala vaba päeva otsustasin sisustada üle tee asuva mäe vallutamisega. Olin kuulnud, et eelmine aasta olid Joey ja Mick seda edukalt teinud ning seega mõtlesin, et küll ka ma hakkama saan. Ma mäletan, et neil kulunud viis tundi selleks, osad rääksid isegi üheksast tunnist. Päeva alguses olin seega natuke segaduses ja lootsin, et jõuame vähemalt enne pimedat tagasi. Kuna Kelley ja Jacey töötasid täna, siis oma tavaliste matkakaaslaste asemel kutsusin Sheldoni kaasa, sest tal oli samuti vaba päev ning päris üksi ma poleks julgenud minna. Kunagi ei tea, mis seal üleval juhtuda võib ning mõned aastad tagasi üks töötaja enam alla iseseisvalt ei tulnudki. Hirmus! Raja algus oli natuke ebameeldiv- rohkelt sääski ja turnimist mahalangenud puudel. Nii mõnigi kord peatusime ja kogusime jaksu, et edasi minna. Tundsin, kuidas süda vähemalt tuhat lööki sekundis lõi. Meie üllatuseks olime alla tunni matkanud ja juba paistsid kivid..seega tipp polnud enam kaugel. Tippu jõudsimegi umbes pooleteise tunniga. Istusime mäe tipus ja nautisime vaadet, mis oli USKUMATULT ILUUUUUS! Olin nii õnnelik, et otsustasin seda täna teha. Tagasi alla jõudes tegime kõik oma seiklusega kadedaks :) Ja meil kulus edasi-tagasi kokku neli tundi!

Poolel teel

Tee tippu

Teel

Tehtud!

Olekski sinna vist istuma jäänud :)

Family Trip vol 3

Kolmandal reisil viis Elsa meid Mt. Edith Cavelli matkama ja liustikujärve vaatama. Tee üles mäkke oli väga kurvine ja paaris kurvis tulid veel autod vastu ka, mille peale kõik muidugi kõva häälega karjuma hakkasid. Vaated teel üles olid imelised! Ma vist ei suuda kunagi mägedega ära harjuda. Koju tagasi tulles on ilmselt imelik taevast vaadata, sest mägesid polegi enam ees. Liustikujärv oli niiii helesinine ja praeguseni jääkatte all. Järve kohal asus Ingli nimeline liustik, mis 50 aastat tagasi ulatus rajani, millel kõndisime. Kuulsime isegi liustikku kragisemas, mis meenutas natuke äikesetormi. 

Väike peatus teel Mt. Edith Cavellile

Ingli liustik

Liustikujärv

Family Trip vol 2

Seekord oli sihtkohaks Columbia jääväli ja Athabasca liustik. Jäävälja pindala on umbes 325 km² , sügavus 100-365 m. Jääväli toidab kaheksat suurt liustikku, millest üks on Athabasca. Külastajad saavad suvekuudel liustikul käia ning selleks on ehitada lastud spetsiaalsed sõidukid. Ühe sellise maksumus oli üle miljoni dollari (kui õigesti mäletan). Liustik on võrreldes oma esialgest suurusest kõvasti kahanenud ning umbes 50 aasta pärast pidi täiesti kaduma. Tegemist on ainukese liustikuga maailmas, kuhu inimestel on vaba juurdepääs. 

Tee liustikule

Masinapark

Athabasca liustik

Tagasiteel vaatasime Tango joa ka üle

Ladies night

Enamasti on nii, et mul, Kelleyl ja Jaceyl on neljapäevad vabad ning üritame iga nädal midagi välja mõelda, et vaba päevake ei mööduks vaid magades. See nädal otsustasime ratsutama minna. Selleks läksime juba kolmapäeva õhtul Jasperisse. Kuidagi juhtus nii, et osadel töökaaslastel õnnestus auto laenata ning nad ühinesid meiega. Tutvusime mõne kohaliku baariga ning lõpetasime kohalikus ööklubis, mis on umbes sama suur kui Otepääl ööklubi Help. Muidugi olime alguses ainukesed, kuid me ei lasknud end sellest heidutada. Väga vahva õhtu oli! Meil on plaan seda korrata, enne kui ma siit ära liikuma hakkan :)

Lauren, Heidy

Kelley, Kertu, Kaitlyn, Jacey

Ellie

Tahtsime mäega pilti teha :D

Teel ööklubisse

Jooke tehti ka välja

Tants ja trall

Kui teised suundusid öösel tagasi Sunwaptasse, siis me jalutasime hotelli ja saime mõnusalt välja magada :) Hommikul oli meil kuri plaan voodid ja padjad kaasa võtta, kuid see oleks vist natuke kahtlane olnud. Pärast hommikusööki suundusime hobuste farmi. Saime soodustust 50%, kuna töötame Sunwaptas. Valisime sõidu kestvuseks kaks tundi. Sõit oli mööda erinevaid metsateid..kord mäest üles, siis jällegi alla. Vaated olid imeilusad. Mõnus ja rahulik oli ratsutada (mis oli rohkem küll jalutamine), eriti pärast eelnevat pikale veninud õhtut. Amandal õnnestus endale natuke hull hobune saada. Alguses tahtis ta iga põõsa juures süüa ja ei kuulanud eriti korraldusi. Ma sõitsin Amanda järel ning üks hetk peatusime, et tagumisi järgi oodata. Mu hobune sattus korraks Amanda hobusele liiga lähedale ja ta virutas jalaga mu hobuse pihta, mis peale ta perutama hakkas. Olin niiiii kindel, et nüüd ma lendan. Kuidagi õnnetus mul sadulas püsida ja hobune maha rahustada. Kogu ülejäänud raja hoidis mu hobu Amanda hobusega distantsi ja enam midagi hullu ei juhtunud. Pärast kahte tundi hobuse seljas oli alguses raskusi liikuma saamisega :D 

Ma otsustasin õhtuks Jasperisse jääda, et siis Jenny, Victoria, Hollie ja Robertiga õhtusöögile minna. Nimelt otsustasid tüdrukud tagasi kodumaale suunduda ja tahtsime oma "osakonnaga" enne nende lahkumist sööma minna. Jenny ja Victoria elavad Inglismaal ja Hollie Austraalias. Õhtusöök oli vääääga hea. Kuna Hollie pole kunagi põtra näinud, siis läksime põtru ka otsima, kuid sellel õhtul ei õnnestunud meil neid leida.

Matkapäev

Üle nädala on iga päev vihma sadanud. Kohalikud räägivad, et pole aastakümneid nii palju vihma näinud. Jõed on üleujutatud, isegi osad teed on suletud. Olin kindel, et pean selle nädala vaba päeva toas olemisega sisustama. Kuid minu õnneks oli ainuke ilus päev samal päeval kui ma tööl ei pidanud olema. Seega sain ette võtta plaani matkama minna. Kelleyl oli samuti vaba päev ning pärast hommikusööki valmistasime lõuna kaasa ning asusimegi teele. Sihtkohaks oli Big Bend (= suur looge), kuhu on 6 km teekond. Olime kõndinud umbes 2 km ning rada muutus väga vesiseks ja mudaseks. Otsustasime, et parim lahendus on paljajalu edasi minna, mis oli väga lõbus. Mõnes kohas oli vesi jääkülm, kuid üldiselt oli vahva vees siblada. Kohale jõudes ei suutnud me omi silmi uskuda. Vaade oli lihtsalt super! Lõunatasime ja nautisime vaadet. Kahjuks väga kauaks jääda ei saanud, sest tahtsime ka õhtuse linnatiiruga ühineda, et söögikraami varuda ning õhtust sööma minna. Samuti oli vaja palgatsekk panka viia, et see siis pangakontole umbes nädala pärast jõuaks (vahvad süsteemid!)

Loodetavasti lähevad lähiajal ilmad soojemaks ning vihm kaob. Täna sadas ka lund hommikul!

Vaba päevake

Neljapäev oli kaua oodatud vaba päev. Läksime Jacey ja Kelleyga juba kolmapäeva õhtul Jasperisse, et siis saaksime järgmise päeva sisukalt veeta. Viisime asjad hotelli ning suundusime õhtust sööma. Valik langes Earlsi restoranile, kus olime ka varem käinud ja väga rahule jäänud. Söök, jook ja seltskond olid väga head. Pärast magustoidu vooru otsustasime aga, et võiks linna peal natuke jalutada. Juhtus kuidagi nii, et hakkasime erinevaid suveniiri poode külastama ning leidsime kõiksugu naljakaid asju. Muidugi oli vaja  leidudest pilte teha. Viimasel hetkel otsustasime ka kinno minna. Väikelinna kohta on täitsa hea kino. Isegi 3D ja puha! Filmiks oli The Avengers. Edasi tutvusime mõne kohaliku baariga ning siis juba tagasi hotelli. Hommikul oli raskusi voodist üles saamisega, sest uni oli niiiii magus. Pärast hommikusööki läksime jalgratta laenutusse ning hankisime endale liikumisvahendid, et Pyramid järve äärde sõita. Sõit järveni oli päris korralik ikka, enamus teest sõitsime mööda metsateekest ja ikka mäest üles. Nägime ka kahte hirve, mis oli natuke hirmutav, sest nad pidid praegu eriti agressiivsed olema. Kui lõpuks järve äärde jõudsime olime kõik väsinud ja kogusime natuke jaksu, et kanuuga sõitma minna. Alguses ei tahetud meid üldse järvele lastagi, sest tuul oli ootamatult väga tugevaks muutunud ja lained olid üpris suured. Kuid läksime ikkagi. See oli lihtsalt nii naljakas. Üritasime iga hinna eest mitte ümber minna, sest kogu meie varandus (fotokad, moblad, rahaaa) oli meiega kaasas. Väga kaugele me ei jõudnudki, kuid vahva oli ikkagi. Olime kindlad, et tagasisõit Jasperisse võtab sama kaua aega kui tulek või isegi rohkem. Kuid üllatus-üllatus, olime tagasi Jasperis umbes 15 minutiga, sest valisime asfalttee tagasisõiduks ning enamus teest oli allamäge. Lõunatasime, nautisime päikest ning ootasime, kui teised linna jõudsid, et siis toidukraami varuda ning õhtust süüa (iga esmaspäev ja neljapäev on töötajatel võimalus Jasperisse minna). Jalgrattasõit andis muidugi järgmisel päeval korralikult tunda!

Karu-Põder-Hunt

Patricia Lake

Pyramid Lake

Vaikus pärast tormi

Jalutuskäigud

Päevakava on enamustel päevadel mul hetkel selline: äratus, hommikusöök, tööl 9st 17ni, õhtusöök, jalutuskäik/lõkkeõhtu/raamatulugemine/lauamänguõhtu vms. Lõkkeõhtud on eriti mõnusad. Meie lõkkekoht on jõe ääres ning sealt avaneb suurepärane vaade. Kuna meil on rahvuspargilt saadud spetsiaalne luba, siis võime seal lõket teha, kuid külastajatele ja võõrastele ei tohi sellest rääkida. Meie oma salapaik :) Mõtlesin, et riputan mõned vahvad pildid jalutuskäikudelt üles. 

Ahjaa.. mõned päevad tagasi sadas siin taaskord lund! Kohalikud räägivad, et isegi augustis on lumesadu tavaline nähtus. Täna sain peaaegu kogu päeva vihma käes joosta. Neljapäev on vaba päev ega jõua seda juba ära oodata. Plaan on kolmapäeva ööseks Jasperisse jääda ning väike baari/pubi tuur teha ja neljapäeval kanuutama minna :)

Sunwapta Falls (ca 7-10 minuti kaugusel)

Sunwapta jõgi

Buck (=isahirv) järv

Osprey (=kalakotkas) järv

Osprey järv

Sunwapta jõgi