Adios amigos!

Eile läksidki Alvaro ja Abraham tagasi Peruusse. Täitsa kahju kohe, sest nendega oli alati lõbus ja nalja sai. Aga samas usun, et suhtlen nendega ka edaspidi :) Kui ma nende pagasit nägin, siis hakkasin natuke juba kartma enda tagasiminekut :D Abrahamil oli megasuuuuur kohver ja seljakott käsipagasi jaoks, Alvarol kaks suurt spordikotti ja seljakott. Ülekilod on neil kindlasti, aga loodetavasti ei pea nad väga palju juurde maksma ning saavad kõik oma asjad kodumaale toimetatud. Nad mõlemad varusid erinevat tehnikat siit kaasa, sest see on siin ikka palju odavam.

Mis siis veel? Pühapäev oli selline vahva päev. Sain kokku Risto ja Alexandraga. Risto on see noormees, kellega kohtusin täiesti juhuslikult tänaval, kui mõlemad tahtsime samasse kohta tööle saada. Kumbki meist sinna ei saanud, kuid nüüd on meil mõlemal töökohad olemas :) Esmalt suutsin ma natuke sisse magada, sest laupäev oli töö juures taaskordselt vääääääga kiire ning sain vist kolme paiku magama. Kuid õnneks jõudsin kohtumispaika siiski õigeaegselt. Suundusime ühte söögikohta istuma. Pärast tugevat võitlust oma otsustusvõimetusega suutsin imemaitsva šokolaadikoogi endale valida. Rääkisime juttu ning nautisime koogikesi. Risto pidi tööle veel suunduma, kuid me Alexandraga otsustasime kinno minna. Minu üllatuseks kinopilet polnudki väga kallis. Kui popcorni ostes omavahel rääkisime, arvas müüja, et räägime vene keeles :D Filmiks oli siis Twilighti saaga kõige uuem film, mis mulle isegi täitsa meeldis. Töö juures muidugi Ian kohe uuris, mis tiimis ma olen, et kas libahundid või vampiirid :D mille peale ma oskasin vaid naerda ning üritasin talle selgeks teha, et ma pole nii suur fänn, et pooli valiksin vms :D

Täna paistis päike, mis tekitas minus küsimuse: kuhu jääb lumi?!